Aneemia käsitlusi on meedias ilmunud mitmeid. Ma pole märganud, et keegi neist päris naelapea pihta tabab. Pigem on märgata erinevusi selle tervisehäirest arusaamisel. Arvan, et põhjus on eelkõige selles, et ei teata ja ei vaevuta ka uurima, mis on tegelikult aneemia ALGPÕHJUSTEKS.

Lääne- ehk tavameditsiinile kohaselt käsitletakse enamalt jaolt sümptomeid ja vähemal määral tegelikke põhjuseid. Ida-meditsiini kohaselt on vastupidi ja selle kohaselt vastutavad vereloome eest põrn-pankreas ja peensool.
Ida-meditsiini järgi tulenevad häired neis organeis enamalt jaolt psüühilistest teguritest ja inimese eluviisist.

Liigne kiirustamine, pidev psüühiline stress ja allasurutud emotsioon, aga ka liigne pedantsus ja valimatu muretsemine asjade pärast, millele meil mõju ei ole, on tavaliselt tegurid, mis kurnavad ära ja pidurdavad nende kahe organi energiat ning seekaudu verevarustust.

Alakõht muutub “kõvaks”, soolestik ja seedimisprotsess justkui konserveeritakse, suletakse ning see pole enam valmis toidu seedimiseks ja vereloomeks. Säilib soolestiku motoorika, kuid seedumine ja vereloome on häiritud.

Sellele aitab kaasa tänapäevane tankimisele sarnanev toitumistava – kiiresti ja pealiskaudselt -, aga ka lihtsalt vale ja raskestiseeduva toidu söömine. Huvitav on, et raskestiseeduva hulka kuuluvad selles olukorras ka toorsalatid ja kohupiim, kuid sellises olukorras inimene pigem tahab neid süüa.

Oluliselt mõjutavad muidugi ka alakõhus toimunud operatsioonid, ka sünnitus. Teistest organitest on peensoole ja põrna hea tervise eest vastutavad neerud ja sapipõis. Viimased on seotud eelkõige organismi üldise energia-tasemega ja töö/puhkuse tasakaaluga.